Taastamine

Märgala taastamisel mängib esmast rolli taastamise eesmärk – kas jääksoost peaks saama metsamaa, haritav maa, soo või veekogu. Taastamistööde valik oleneb täiendavalt taastatava märgala tüübist, veerežiimist, kuivenduse mõju tugevusest ning kestusest. Järgnevalt on lühikirjeldusena võimalik tutvuda sellega, kuidas käib soostumisprotsessi taastamine:

Alustatakse tavaliselt sellest, et määratakse kuivendussüsteemide ning mõjutatud ala topograafia, taimestiku, hüdroloogilise, hüdrogeokeemilise jms. seisund. Toetudes eesmärgile ning olemasoleva jääksoo seisundile, valitakse taastamisvõtted. Seejärel koostatakse taastamiskava, kus ala eri osadele määratakse seisundi järgi erisugused taastamisvõtted. Taastamiskava põhjal koostatakse ehitamiseks vajaliku tehnilise projekti lähteülesanne, mis tuleb kooskõlastada omavalitsustes ja riigiasutustes. Peale taastamistöid peaks kindlasti järgnema seire, et oleks võimalik hinnata kuluka taastamise edu ning aja jooksul kujundada välja optimaalsed, Eestile sobivad taastamisvõtted.

Märgalade taastamise võtmetegur on vesi. Üldiselt tuleb veetaset tõsta ühtlaselt üle kogu kuivendusmõjuga ala maapinna lähedale. Selleks rajatakse tavaliselt kraavidele paisud iga 20–30 cm langu kohta. Paise võib seega vaja minna üpris palju, eriti järsul rabarinnakul. Üldjuhul ei piisa, kui sulgeda paisudega vaid kraavisuudmed: paisutuse mõju ei ulatu siis taastatava ala kõrgemate osadeni. Tähtsad on ka veega taastatavale alale viidavad toitained: kui juhime turbaalale toitainerikka vee, ei saa toitainevaese raba taastumisest asja.

Kõige keerulisem on märgala taastada vanadel kaevandusväljadel ehk jääksoodes, kus kogu eriomane sootaimestik ning turbalasundi ülemises kihis olnud seemnepank on hävinud. Siin ei piisa vaid veetaseme tõstmisest, vaja on tuua tagasi ja kaitsta ka turbasamblaid kui turbatekke võtmeliike. Selleks lõigatakse doonoraladelt turbasambla ülemine, 20–30 cm paksune elav osa ning külvatakse levimisalged ehk diaspoorid ettevalmistatud turbapinnale. Ühelt ruutmeetrilt doonoralalt pärit turbasamblaga saab katta kümme ruutmeetrit jääksood ning paari aastaga taastub samblakate ka doonoralal. Et hoida külvatud samblas niiskust ja püsivat temperatuuri, kaetakse see põhu või heinaga. Taastamist peetakse edukaks, kui kuue-seitsme aasta jooksul pärast leviste külvi jõuab turbasammalde katvus 60%-ni. Mahajäetud kaevandusalade taastamise võimalusi ja eeltöid tutvustab Keskkonnainvesteeringute Keskuse toel välja antud ja internetis vabalt kättesaadav „Jääksoode korrastamise käsiraamat” [8].

Et märgala taastuks kiiremini, on tihtilugu vaja hõrendada või lausa eemaldada kuivenduse mõjul tihenenud puurinne. Nimelt aurub puude kaudu suur hulk vett, nii et metsa kasvades alaneb pinnase veetase tunduvalt. Alanenud veetase soodustab omakorda puurinnet, nii et see laieneb aegamööda soo keskosa poole. Samuti takistab tihe puurinne valguse levikut maapinnale, eriti oluline on see valguslembeste turbasammalde jaoks. Kui puurinne on maha raiutud, tuleb veel mitme aasta vältel eemaldada uuesti kasvama hakanud (juure)võsud, kuni kõrgenev veetase ning tekkiv samblavaip hakkavad iseenesest puude juurdekasvu pidurdama.

Igal juhul taastuvad märgalad väga visalt, veerežiim muutub looduslike alade omaga sarnaseks alles kümmekonna aasta jooksul. Taimestik paraneb veelgi aeglasemalt. Hiljuti avaldatud järelanalüüs 621 märgala taastamise kohta [7] näitas, et isegi sajand pärast taastamist on märgalade taimestik ning biokeemiline toime (peamiselt süsiniku sidumine) keskmiselt neljandiku võrra kehvem kui looduslikel võrdlusaladel.

Talgute korras on mitme aasta jooksul käsitsi suletud Ruunasood ümbritsevaid kraave Sookuninga looduskaitsealal.

Viited:

Karofeld, E. loengukonspekt.

Kohv, M., Salm, J-O. 2012. Soode taastamine Eestis. Eesti Loodus.

Paal, J., Leibak, E. 2013. Eesti soode seisund ja kaitstus. Tartu.

Paal, J. 2011. Jääksood, nende kasutamine ja korrastamine. Tartu.  http://www.envir.ee/sites/default/files/jaaksood-trykis.pdf